Nädal 2 ehk 15-21.01

Üks väga maitsev kapsapirukas

Sel nädalal läks toiduga veidi kehvemini kui esimesel. Esines ränki möödapanekuid ning ohtlikke eelarveületusi. Sellest hoolimata ei kavatse see projekt alla anda, vaid pigem vigadest õppida ja edasi astuda.

Selle nädala ostunimekiri:

1kg sibulaid 7.9
hakkliha 54.9
suitsumakrell 42.2
külmutatud kala 39.5
jahu 11.9
liiter piima 15.9
pakk müslit (600g) 42.9
punane peet (1,2kg) 9.3
600g porgandeid 15
tomatid 29.5
terav ketshup 10.9
valge jogurt 9.5
Hapukoor 9.9
Hapukoor (kiirustades teisest sordist) 10.9
kodujuust 19.9
määrdejuust RAMA 24.5
suitsuvorst 12.9
leib (lahtine) 13.9
makaronid 22.9
10 muna 17.9
või 19.9
puljongikuubikud 29.9
Hapukoor 10.9
Veisemaks 1 kg 17.5
Seapõrn 0,5 kg 12
Kilekott 5
Neli õlut (pubis) 104
kviitungita snäkid 100
pudel veini 99
kaks grillvorsti 75

Kokku: 867

Ja nädalamenüü:

Alustan eelmise nädala teisipäevast, mis ei läinud päris plaanipäraselt. Kapis lihtsalt polnud riisi. Kiire vangerdamine tõi lauale keedetud makaronid köögiviljakastmes. Noh, sügavkülmutatud köögiviljad väikese puljongi (eelmisel nädalal sai seda nii kanahautisest kui keedukeelest) ja jahuga. Oli ka täiesti söök. Ütlemata on selge, et igast õhtusöögist osa mahub meie ustavatesse plastkarpidesse, mis seljakotis järgmist päeva toetavad.

Kolmapäeval läks pannile kanafilee, kõrvale suure potiga riisihautist. Kanafilee tuli ootamatult hea. Lihtsalt praetud tükid. Lihtne ja mõnus.

Ja nüüd selle nädala kviitungite juurde - neljapäev oli kalapäev: suitsumakrellist sai viisaka riisipikenduse - nokkisin kala puhtaks ja pool seda headust segasin riisi sisse. Ülejäänud kala sõime samal õhtul ja järgmisel päeval lihtsalt võileiva peal ära.

Reedega läks raskelt. Minul oli teatris hooajalõpp ja oli vaja pärast etendust kaks õlut juua. Kahepeale juba neli. Süüa teha ei jõudnud, pärast lavakujunduse lattutassimist (osa asju läks kesklinna teise otsa) võtsime Narodni Tr´ida purksiputkast sinepiga grillvorstid. Vahel on väga vaja.

Laupäeva lõunat sisustas vastukaaluks eelmise õhtu priiskamisele klassikaline säästueelarve - kapsavorm. Et ahjuvormis küpsetada pruunistatud hakkliha ja hakitud kapsas ja palju chilikastet seal vahel. Õhtul tulid külalised, käisime planeerimatult poes ja raiskasime raha, vaatasime hommikul kella neljani multikaid ja hästi vahva oli. Sinna läks see veinipudel ja ülesmärkimata snäkieelarve. Snäkkidest sai muide ka järgmise päeva hommikusöögi.

Pühapäeval tõdesime, et viimased kanakondid külmikus on lootusetult haisema läinud ning kanasuppi pole ka parima tahtmise juures vaja loota. Sellest sai ka esimene hooletusest äravisatud asi meie säästuprojekti jooksul. Päevapeale kujunes hoopistükkis nii, et köök anti täiesti meesterahva käsutusse. Hommikul sõime putru nagu head lapsed ikka ja lõunaks oli läätsesupp pisikese hakklihaga. Õhtul meisterdasime ühispingutusena praekartuleid ja hakklihakotlette, et järgmise päeva lõuna olemata ei jääks.

Esmaspäeval käisin traditsionaalselt lihapoes odavaid asju piilumas. Samal päeval saigi tehtud praemaksa tatrapudruga. Ei õnnestunud just nii hästi kui eelmise nädala maksakaste, ent häda polnud temalgi.

Teisipäeva õhtusöök kujunes üle pika aja katastroofiliseks fiaskoks. Olin hinnateadliku perenaisena lihakarnist kaasa haaranud peaaegu tasuta seapõrna - lootuses, et midagi sellest ikka teha saab. Internetis hõisatigi, et põrn on maitsev ja õrna koostisega, pange aga ahju ja te näete. Eks me nägimegi. Süüa suutsime vaid hautatud juurvilju, põrn oli vintske ja vedel üheaegselt ja käis suus ringi nagu asi, mis suus väga palju ringi käib. Lohutuseks tegin mõned täidetud munad, et tuju paremaks läheks.

Kolmapäev möödus katastroofi järellainetuses. Et mu väänik iseloom ikka oma tahtmise saaks, otsustasin kiusliku põrna uuele piinaringile saata, seekord teda pannil praadides. Pärast külmkapis seismist oli põrn natuke tahkema ja viisakama koostise omandanud, erilisi maitseomadusi aga hoolimata sibulate-värkidega seismisest ei ilmutanud. Hakkisin siis nii väikesed tükid kui võimalik ning käkerdasin suure koguse ketshupiga makaronidele kastmeks. Põhimõtteliselt oli söödav. Ketshup tapab tõesti igasuguse maitse(tuse). Et aga senise päeva olime nukralt oma köögivilju näkkinud ja nälga näinud, oli sellele hädapastale lisaks kindlasti vaja teha suure plaadiga kapsapirukat. Hommikul võttiski Taavi demonstratiivselt tööle karbi nimelt pirukatega, mitte mingi muu asjaga. :)



Nädalakokkuvõtteks sellised järeldused, et poodi minnes tuleb alati kott kaasa võtta, kilekoti ostmine on idiootsus. Ja see järeldus ka, et oma õllede ning Shiraz-Cabernet'ga oleme ikka natukene eelarvest maas. Eelmise nädala miinustega kokku umbes 300. Järgmiseks kuuks arvestame need numbrid ümber ja loome lisaks nädalavahetuste alkofondi :)