Nädal 3 ehk 22-29.01

Ostluslist:

liiter piima 15.9
1,4 kg õunu 18.4
300g porgandeid 5.7
kukesupp 13.9
sügavkülmutatud rooskapsas 18.9
kaks kilo kartuleid 14.9
400g veise hakkliha 48.7
700 sealiha 69
valge jogurt 10.9
pärm 2.5
või 19.9
2 heledat õlut 15
pudelipant 6
400g tomateid 19.6
määrdejuust 24.5
10 muna 17.9
jäätis tiramisu 89.9
grog Bozkov 115.9
1,2 kg õunu 15.5
1.3 kg porgandeid 20.4
terve kana 59.2
punane vein 37.9
väike leib 13.9
hapukoor 9.9
jogurt 9.9
või 19.9
600g tomateid 27
liiter piima 15.9
sinep 7.9
karripasta 44.9
suitsuvorst 12.9
KOKKU 822.7

Neljapäeval oli makaronivorm hakkliha ja tomatiga. Lisaks mikserdasime nädala algusest jäänud maksa pasteediks ning hommikusöökide tarvis läks ahju plaaditäis porgandikukleid (vaata 1. nädala postitust)

Reedel oli näksipäev, Taavi sai töö juures tasuta pitsat ja minul oli arvuti taga liiga põnev, et üldse toidu peale mõelda, pasteediga võileivad ajasid asja täiesti ära. Paastupäev nagu peaaegu.

Tänu sellele oli meil nädalavahetuse saabudes ootamatult kaks toidukarpi lihtsalt üle. Lõunaks soojendasimegi eelmise päeva makarone. Õhtul sulatasin sügavkülmast miskeid juurvilju, praadisin pannil sealihakuubikuid ja pooled nendest läksid gemüüsega miskiks wokilaadseks asjaks. Kõrvale keetsin riisi, abiks tuli teisipäevast jäänud praeleem, mis siiani veel ühtki söödavat produkti polnud tootnud. Nüüd aga õigustas oma olemasolu täielikult. Et pärastlõunal käisime nukuteatrit vaatamas, jäi tee peale ka saatuslik supermarket, kust lihtsalt Oli Vaja osta jäätist (tiramisu!) ja grogi. Oli vaja. Mõlemad olid väga head.

Pühapäeva hommikul sõime putru ja väljasõidul Karlstejni linnuse juurde mõned pasteedikaraskid. Õhtuks mässisin eelmisest päevast jäänud lihakuubikud tomatite ja külmutatud kapsaga miskiks pirukalaadseks asjaks (tuli köögilauavakstu stiilis kaitsevärvi), Taavi keetis kukesuppi. See on see viieminutine pakisupp, mis lapsepõlvest meeles oli.


Esmaspäeval tundus kapis veel piisavalt sööki olevat, et mitte poodi minna. Laupäevast oli kapis riisi ning pühapäevast oli pool praetud hakklihast kõrvale pandud. Üks pluss üks tegi täiesti viisaka möksi, kõrvale sibula-õunasalat jogurtikastmes.

Et poodiminek sai uuesti aktuaalseks alles teisipäeval, tuli sellest meeletust edust kannustatuna natuke raha raisata ja ostukorvi läks taipärane karripasta. Õhtusöögiks oligi kana-kartulihautis Tai moodi. Erinevalt retseptist lõikasin kartuli pisikesteks tükkideks. Mõtlesin, et teen pilti ka, aga maitsev asi läks liiga ruttu kõhtu, et kaamera akulaadimist oodata jõudnuks.

Tagantjärgi tulnud tarkuse järgi läks ülejäänud kana otse sügavkülma nädalavahetust ootama. Lisaks algasid katsetused odava lauaveini leidmiseks ja külmast peast läks tsehhi peet toidu peale päris kenasti.

Kolmapäeval läksid pannile kanakoivad ja -tiivad sinepikastmes, kõrvale jälle kartulid ja esmaspäevane sibulasalat väikese tomatipikendusega. Algseks inspiratsiooniks kanafileeretsept siit.

Et arvestuslikult on juba nädalalõpu tarbeks ka poes käidud (uhh, 527 krooni), tähendab see seda, et viiendal jaanuaril koostatud eelarve jõuab esmaspäeval omadega nulli. Et praegu on arvestusse sisse võetud kõik patustamised (õlut ja jäätist!), mis otsusehetkel on nõus oldud muudest (puhkuse ja kogumise) eelarvetest maha arvama, peaks tulemus siiamaani siiski peaaegu rahulejättev olema.

Järgmise kuu jaoks vaatame seega finantsid uuesti üle ja korrigeerime eelarveid reaalsuse poole. Järgmise nädala (kuni palgapäevani, peaks järgmise nädala lõpus olema) hoiab siiski veel praegust arvestust ja läheb sealjuures paratamatult üle eelarve.

Nädal 2 ehk 15-21.01

Üks väga maitsev kapsapirukas

Sel nädalal läks toiduga veidi kehvemini kui esimesel. Esines ränki möödapanekuid ning ohtlikke eelarveületusi. Sellest hoolimata ei kavatse see projekt alla anda, vaid pigem vigadest õppida ja edasi astuda.

Selle nädala ostunimekiri:

1kg sibulaid 7.9
hakkliha 54.9
suitsumakrell 42.2
külmutatud kala 39.5
jahu 11.9
liiter piima 15.9
pakk müslit (600g) 42.9
punane peet (1,2kg) 9.3
600g porgandeid 15
tomatid 29.5
terav ketshup 10.9
valge jogurt 9.5
Hapukoor 9.9
Hapukoor (kiirustades teisest sordist) 10.9
kodujuust 19.9
määrdejuust RAMA 24.5
suitsuvorst 12.9
leib (lahtine) 13.9
makaronid 22.9
10 muna 17.9
või 19.9
puljongikuubikud 29.9
Hapukoor 10.9
Veisemaks 1 kg 17.5
Seapõrn 0,5 kg 12
Kilekott 5
Neli õlut (pubis) 104
kviitungita snäkid 100
pudel veini 99
kaks grillvorsti 75

Kokku: 867

Ja nädalamenüü:

Alustan eelmise nädala teisipäevast, mis ei läinud päris plaanipäraselt. Kapis lihtsalt polnud riisi. Kiire vangerdamine tõi lauale keedetud makaronid köögiviljakastmes. Noh, sügavkülmutatud köögiviljad väikese puljongi (eelmisel nädalal sai seda nii kanahautisest kui keedukeelest) ja jahuga. Oli ka täiesti söök. Ütlemata on selge, et igast õhtusöögist osa mahub meie ustavatesse plastkarpidesse, mis seljakotis järgmist päeva toetavad.

Kolmapäeval läks pannile kanafilee, kõrvale suure potiga riisihautist. Kanafilee tuli ootamatult hea. Lihtsalt praetud tükid. Lihtne ja mõnus.

Ja nüüd selle nädala kviitungite juurde - neljapäev oli kalapäev: suitsumakrellist sai viisaka riisipikenduse - nokkisin kala puhtaks ja pool seda headust segasin riisi sisse. Ülejäänud kala sõime samal õhtul ja järgmisel päeval lihtsalt võileiva peal ära.

Reedega läks raskelt. Minul oli teatris hooajalõpp ja oli vaja pärast etendust kaks õlut juua. Kahepeale juba neli. Süüa teha ei jõudnud, pärast lavakujunduse lattutassimist (osa asju läks kesklinna teise otsa) võtsime Narodni Tr´ida purksiputkast sinepiga grillvorstid. Vahel on väga vaja.

Laupäeva lõunat sisustas vastukaaluks eelmise õhtu priiskamisele klassikaline säästueelarve - kapsavorm. Et ahjuvormis küpsetada pruunistatud hakkliha ja hakitud kapsas ja palju chilikastet seal vahel. Õhtul tulid külalised, käisime planeerimatult poes ja raiskasime raha, vaatasime hommikul kella neljani multikaid ja hästi vahva oli. Sinna läks see veinipudel ja ülesmärkimata snäkieelarve. Snäkkidest sai muide ka järgmise päeva hommikusöögi.

Pühapäeval tõdesime, et viimased kanakondid külmikus on lootusetult haisema läinud ning kanasuppi pole ka parima tahtmise juures vaja loota. Sellest sai ka esimene hooletusest äravisatud asi meie säästuprojekti jooksul. Päevapeale kujunes hoopistükkis nii, et köök anti täiesti meesterahva käsutusse. Hommikul sõime putru nagu head lapsed ikka ja lõunaks oli läätsesupp pisikese hakklihaga. Õhtul meisterdasime ühispingutusena praekartuleid ja hakklihakotlette, et järgmise päeva lõuna olemata ei jääks.

Esmaspäeval käisin traditsionaalselt lihapoes odavaid asju piilumas. Samal päeval saigi tehtud praemaksa tatrapudruga. Ei õnnestunud just nii hästi kui eelmise nädala maksakaste, ent häda polnud temalgi.

Teisipäeva õhtusöök kujunes üle pika aja katastroofiliseks fiaskoks. Olin hinnateadliku perenaisena lihakarnist kaasa haaranud peaaegu tasuta seapõrna - lootuses, et midagi sellest ikka teha saab. Internetis hõisatigi, et põrn on maitsev ja õrna koostisega, pange aga ahju ja te näete. Eks me nägimegi. Süüa suutsime vaid hautatud juurvilju, põrn oli vintske ja vedel üheaegselt ja käis suus ringi nagu asi, mis suus väga palju ringi käib. Lohutuseks tegin mõned täidetud munad, et tuju paremaks läheks.

Kolmapäev möödus katastroofi järellainetuses. Et mu väänik iseloom ikka oma tahtmise saaks, otsustasin kiusliku põrna uuele piinaringile saata, seekord teda pannil praadides. Pärast külmkapis seismist oli põrn natuke tahkema ja viisakama koostise omandanud, erilisi maitseomadusi aga hoolimata sibulate-värkidega seismisest ei ilmutanud. Hakkisin siis nii väikesed tükid kui võimalik ning käkerdasin suure koguse ketshupiga makaronidele kastmeks. Põhimõtteliselt oli söödav. Ketshup tapab tõesti igasuguse maitse(tuse). Et aga senise päeva olime nukralt oma köögivilju näkkinud ja nälga näinud, oli sellele hädapastale lisaks kindlasti vaja teha suure plaadiga kapsapirukat. Hommikul võttiski Taavi demonstratiivselt tööle karbi nimelt pirukatega, mitte mingi muu asjaga. :)



Nädalakokkuvõtteks sellised järeldused, et poodi minnes tuleb alati kott kaasa võtta, kilekoti ostmine on idiootsus. Ja see järeldus ka, et oma õllede ning Shiraz-Cabernet'ga oleme ikka natukene eelarvest maas. Eelmise nädala miinustega kokku umbes 300. Järgmiseks kuuks arvestame need numbrid ümber ja loome lisaks nädalavahetuste alkofondi :)

Nädal 1 ehk 8-14.01

Pildil nädalat läbiv teema, maksapasteet porgandisaiaga.

Esimese nädala ostukorv (kassatšekijärjekorras)

2kg kartuleid - 17.90
1kg jahu - 11.90
800g tomateid - 26.00
keerdmakaronid - 25.90
hakkliha 49.20
WC-paber 21.90
pabertaskurätikud 9.90
2x liiter piima - 25,8
köögiviljamaitseaine - 17.90
söögisooda - 3.50
küpsetuspulber - 4.50
2x jogurt - 19.00
2 kg õunu - 19.90
suur spargelkapsas - 29.90
üks kana (1,2 kg) - 82.80
roheline salat - 27.90
või - 19.90
üks kurk - 19.90
6 muna - 19.90
kilo porgandeid - 15.90
sügavkülmutatud köögiviljad - 19.90, 12.90 ja 11.90
kilo seamaksa 55.00
kaks seakeelt 45.00
KOKKU: 614,2

Põhimõtteliselt eelarves (arvestus neljapäevast neljapäevani), esmaspäevast esmaspäevani lugedes läks sajaga üle aga alguse asi. Ehk õnnestub järgmisel nädalal kavalam olla ja omadega nulli jõuda. Täiesti tühjalt platsilt ma õnneks ei alustanud, pole küll väga suur toiduainete koguja-säilitaja olnud, aga sibulaid ja mingisuguseid kuivaineid riiulilt ikka leiab.

Menüü järgnev:

Neljapäev: Maksakaste keedukartulitega. Algul tahtsin maksaga sibulahautist teha, aga lõpptulem oli päris vedel ollus. Poolest kilost maksast jätkus ilusti ka lõunakarpidesse. Seakeeled panin soolveega külmkappi, lugesin internetist soovitust paaripäevase leotamise kohta.

Reede: Hommikusöök sai vist sisse magatud. Õhtul väsimusega sai tehtud suur pannitäis hakkliha makaronidega, kõrvale tomati-kurgisalat valge jogurtiga. Sellest jätkus ka järgmise päeva lõunaks.

Laupäev: Päeval sõime eilseid makarone, õhtul tekkis kokanduslik huvi ülejäänud maks pasteediks teha. Erinevalt retseptist muna ei pannud ja mögastasime üldse saumikseriga. Poolele pasteedile panin juurde lusikatäie pestot, tegi päris huvitava maitse aga mitte midagi erakordset. Lisaks läksid ahju ohtra porgandi ja täisterajahuga karaski moodi küpsetused. Õnnestusid mõlemad asjad päris hästi, näkitsesimegi õhtu läbi maitsvaid võileibu väikese tomativiiluga.


Pühapäev: Hommikul oli pasteedi-isu veel palju alles, porgandikaraskid täitsid kõhtu lõunani mil oli otsustav hetk seakeeled külmast välja võtta ja keema panna. Keevad teised päris mitu tundi. (Siin on see tore pildiseeria keeletegemisest mida ma huviga lugesin, konkreetsel juhul küll veisekeel aga tore ikkagi) Sobivalt hooletu on kõrvale pakkuda ülekeedetud kartulitest takusemat putru (pudrunuia ei ole) ja paar tomatit köögivilja pähe. Jätkus rõõmsalt lõunakarpidesse ja üks keel jäi peaaegu tervenisti üle.

Esmaspäev: Hommikuks keedetud munad ja viimased porgandikaraskid (seekord kapinurgast leitud viimaseid päevi elava sardiinikonserviga mis ostunimekirjas ei kajastu), õhtusöögiks ahjus hautatud kanakoivad-tiivad köögiviljadega (spargelkapsas, porgand ja miskid lillkapsariismed järjekordsest kapisopist). Mingit retsepti ei jälginud, lihtsalt köögiviljad vette ja kanatükid nende peale, poolteist tundi ahjus ja valmis. Koivad läksid kõhtu, tiivad järgmiseks päevaks karpidesse. Seekord sai karbisisu päris kirev, sest kana ja kapsaste kõrvale mahtusid ka viimased keele ja kartuliriismed.

Teisipäev ehk täna: Hommikul jõudis unise peaga pool võileiba ja õuna kõhtu haarata. Et külmkappi on ootama jäänud kaks purgitäit maitsvat puljongit (üks sea- ja teine kanakeetmisest), läheb tõenäoliselt loosi miskine riisihautis sest supp on seljakotis kandes ohtlik veos.

Kolmapäev: Homseks on kavas kana pehmemad palad ehk rinnafilee, kõige tõenäolisemalt koostöös pastatoodetega, arvatavasti astub mängu ka külmutatud köögivili.

Siis peab raudselt uuesti poodi minema ja uued plaanid tegema. Üldjoontes on esimene nädal aga õnnestunult majandatud. Kiitus ja kraaps siinkohal iseendale, kõht on olnud täis ja pole pahandama hakanud. Taavi algul tegi maksa ja keelte peale hirmunud viginat ja kattis silmad kätega, pärast kahvli kättevõtmist kadus õnneks see kohkumine ja mõlemad asjad said kiita ja kordusaplausi. Eelarvelistel kaalutlustel on mõlemad end lihafileede ja steikide ees kõva konkurentsina tõestanud.

Targu talita ehk tagurpidikäik tarbimisrattale

Rasketel aegadel on ka köögis keeruline. Kärbitud elamiskulud on lihtne toidukvaliteedist maha võtta ja tudengiaastate ristlõikes on ka minu toidulaual ketšupiga makaronid (ühest praktikasuvest mäletan isegi karripulbriga odavnuudleid, ketšup oli liiga kallis) päris tihti auväärses lõunarollis olnud.

Tahan alustada rasket ja vaevalist projekti rahasäästmiseks toidu headuses ja elukvaliteedis alla vandumata. Praeguse seisuga (üks töölkäiv inimene, autoliisingud ja muud intressid, korralik elamine ja lootus suviseks puhkuse-eelarveks) jääb meie peres kahe inimese söögieelarveks 665 Kć nädalas (tsehhi krooni, ca 0,6 eesti oma) . Teisendatult siis 385 EEK. Eksperiment selles, kas ja kui kavalalt selle rahaga toime tulla saab. Mängureeglid täpsemalt paigas ei ole, kasutada võib kõiki kavalaid vanaemade nippe, peamine et kuueelarve alla 3000 Kć jääks. Üldiselt vist tuleb järgida iidset tarkust et põrsast võib alles jääda vaid kisa, ehk ei mingeid hapuksläinud äraviskamisi ja iga puljong peab leidma oma tee õnnelikku kõhtu.

Esimeseks investeeringuks sai kaks kaanega plastikkarpi, millega mõlemad lõuna päevaks kaasa tassivad. Mina kui liikuvam inimene omastasin ka termose. Suvalisel hetkel endale teejoomist lubada on ikka päris vahva. Taavi saab töö juures niikuinii tasuta teed ja mahla ja midakõikeveel.

Järgmiseks panin meie 2000 krooni söögitalonge (mingi asi, mida siin üks mees töö juurest lõunasöökide jaoks saab, õnneks kehtib ka toidupoodides) valgesse karpi ja karbi peale tegin tabeli sellest, kui palju veel järel on ja kui palju milleks kulunud on. Ostukviitungid panen siis sinna raha asemele. Arvepidamine missugune.

Et motivatsiooni jätkuks ja tagantjärele tarkus alles jääks, proovin siia sildi alla menüüd üldjoontes kirja panna ja blogi taas elule äratada.

Ja soovin endale edu ka muidugi.

Sibulapelmeenid

Need siin on sellised spets vürtsiga variandid aga muidu on sibulapelmeenid ka ilma selle küüslaugu ja sinepita väga toredad pirukad, mida näiteks hapukoorega snäkkida.

Pelmeenitainas on väga lihtne - tuleb kokku mätsida parajas koguses vett ja jahu. Sõltuvalt jahukogusest saab erineva arvu pelmeene. Mina panen algul ca dl täisterajahu ja siis niipalju nisujahu et tainas kokku hakkaks ja nätskeks muutuks. Vett tuleb panna siis vajaduse järgi. Ettevaatust, enese ja köögi jahuseks mökerdamine garanteeritud.

Natuke aega on hea vist tainast külmkapis hoida, las jahutab ennast. Samal ajal on hea teha täidis. Selleks tuleb peenikeseks teha:

kaks või kolm sibulat (mida suurem sibul, seda vähem neid arvuliselt kulub)
julguse järgi küüslauku (mul oli nohu, panin pool küüslauku ehk umbes neli küünt)
paarkümmend grammi juustukuubikuid
üks muna
soola ja pipart, tunde järgi



Ja nüüd tuleb pelmeenid teha. Mul mingit imevormi ei ole, teen käsitsi:
Tainast tervelt rullida on utoopia. Tuleb rullida väikesed tükid, sealt lõigata nt. joogiklaasi servaga ümmargune latakas välja ja siis veel rullida, piklikuks ovaaliks.

Sinna keskele kõigepealt üks suur lusikatäis sinepit (mul oli selline special nohu edition, ohtra mädarõikaga), otsa suur lusikatäis täidist, pooleks keerata ja kahvliga ääred kinni vajutada.



Siis umbes 170 kraadisesse ahju kuni ääred pruuniks hakkavad tõmbuma. (Kui puhta nisujahuga teha, siis hakkavad pealt ka pruunistuma).